Saigi läbi 1.trimester -60 päeva õppimist, kooliga harjumist, uusi reegleid, olukordi, muresid, rõõme, tülisid ja leppimisi. 1.klassi jaoks olid paljud neist esimest korda elus ettetulevad, seepärast tuli neil ka esimest korda elus vastu võtta otsuseid ja lahendusi, mida vastav olukord nõudis. Kõige rohkem aga tahtis harjumist klassitunnisüsteem, mis nüüdseks on kindlasti juba selgeks saanud, kas ka reeglid, kuidas seal tunnis käituda, teada kindlasti, aga kinnistumine võtab veel aega ja seda viimast ju on- ainult 60 koolipäeva vähem kui 9 õppeaastat- harjutada, harjutada ja veel kord harjutada.......
Et viimast trimestripäeva kuidagi lõbusamalt mööda saata, otsustasime klassiõhtu asemel teha klassihommiku.
Laud oli laste poolt koduste abiga rikkalikult kaetud. Lapsed olid kostüümiosadena kaasa võtnud kaabud, kübarad ja moeshow võis alata.
Neljapäeval 27.novembril külastas meie kooli Heino Seljamaa oma salapärase kohvriga, millest hüppasid välja Suur ja Väike Peeter. Publikuks olid algklassid 1.-4.-ndani ja lasteaed täies koosseisus.
hr Seljamaa demonstreerib, kuidas olematu pall hüpleb ühest käest teise - mängult ja päriselt.
Kaisa on lummatud step-tantsusammudest, aga järeleproovimine osutub liialt keeruliseks.
Traditsiooniline trallitamine toimus 26.nov hommikul, kui 1.-4.klass koos muusikaõpetajaga mööda koolimaja neid väheseid allesjäänud õppureid otsisid, kellele kadrisanti mängida, ühes kadriviisidega öeldi ka oma ettevalmistatud mõistatused. Klassis proovi tehes osutusid raskeimaks need:
Millised konnad ei krooksu? ja Millised ninad ei hinga?
Lõpuks saali jõudnud, ühinesid koolikambaga ka pisikesed kadrid lasteaiast.
Lõpuks saime kasutada juba ammu kogutud kõrvitsaseemneid, palju neid ei kulunud ja tulemus sai päris efektne.
Ole hea ja ära neid hoolikalt kogutud järgijäänud seemneid ära viska, hoia neid kuskil kuivas kohas, nendega saab veel midagi kindlasti teha, kui mitte sel aastal, siis järgmisel kindlasti.
Juba ammu sai plaani pandud, et pimedal sügisesel ajal võiks kinno minna nagunii on igal pool pime.
Valisime filmiks "Amazonia" ja broneerisime piletid Tartus Cinamoni kinos. Filmivalik oli küll rohkem õpetajapoolne, sest lapsed oleksid loomulikult multika valinud, aga õpetaja eelistus langes kaunile 3D filmile vihmametsast ja sinna lennuõnnetuse tagajärjel sattunud ahvipoisist. Tegemist oli ilma tekstita looga, kus põhitähelepanu köitis loodus, aga ka ahvipoisi ellujäämise lugu võõras keskkonnas, seetõttu oli 1.klassi lastel ehk pisut raske jälgida suure keskendumisega, aga tegelikult tulid enamus sellega toime ja ühte kommentaari kuulsin kohe pärast saalist väljumist: Tegelikult oli päris lahe."
Nüüd see teine pool asjast, kinokultuur ja selle juurde kuuluv näksimine. Loomulikult algab see leti ääres, kui tuleb ise enda jaoks müüjalt küsida ja see õige raha üles leida, sest lapsele tundub, kui ta peab maksma 2.50€, siis 5€- st rahatähest ei pruugi jaguda. See rahade tundmine on alati näidanud seda, kuidas klassiruumis õpitu ei pruugi ellu rakenduda, isegi siis kui me paberil oskame rahadega arveldada, päriselus ei pruugi see õnnestuda. 1.klassile anname aega veel seda rahulikult õppida. Loomulikult on osa lapsi nii lahked, et on nõus tervele kambale ostma, adumata, mis see vanema rahakotile teeb või siis jätab enda isikliku hoiupõrsa kuivale.
Kui on karbitäis pop-corni ära söödud ja limps sinna otsa, siis on loomulikult ju pissile vaja, aga üksi ei julge, keegi peab kaasa tulema ja nii mitu korda.... või siis tunneb keegi äkki, et käed on rasvaseks saanud, nüüd peaks käsi minema pesema...ja siis tahaks veel minna pop-corni ostma.
Selliseid vaheseiku, mis kõik on justkui loomulik osa kinoskäigust, tuleb ikka ette ja ongi hea, sest kuidas me siis muidu õpime teistmoodi, kui me ei tee kõigepealt ühtmoodi.
Ikka ja jälle tuleb kindluse mõttes lisada, et lapsed on väga erinevad, on neid, kes istuvad filmi alguses tooli ja enne ei liiguta( kui pissileminejad just ei sega) kui saal valgeks läheb.
Armas isa, ole ikka vapper, visa. Kui mind sinu lapseks loodi, tahan olla Sinu moodi.
Omakujundatud ja oma väljamõeldud salmiga lipsud valmisid 1.-6.klassi õpilaste poolt isadepäevaks koolimaja stendi kaunistama.
Slaidiesitlus 1. ja 2.klassi omaloomingust lähivaates. Isad aga olid kutsutud koolimajja koos teiste pereliikmetega mardipäeval 10. novembril. Toimus traditsiooniline tervituskontsert ja luuletuste lugemiskonkursi laureaadid said veelkord esineda, meie klassidest jäid hindajatele rohkem silma, kõrva- Grethe ja Laura ühislugemisega, Keitlin ning Eerik, Ramon. Seejärel oli isade kord saali ette asuda.Kõik isad pidid kõigepealt püsti seisma ja istuda võis siis, kui ta tundis ära kirjelduse, mille laps oli oma isa kohta koostanud. Kõik lapsed täitsid isa kohta ankeedi ja sellise kuvandi järgi pidi isa end ära tundma, kui see ette loeti.
Sellise ankeedi täitsid õpilased oma isa kohta.1.klassile oli see paras pähkel, see-eest 2.klass täitis juba rõõmuga,ainult, et mis värvi need juuksed ikka on tal?......
1.ja 2.klass näitab isale kingituseks isetehtud võtmehoidjat ning soovitab selle jaoks isal endal auto osta.
Nüüd tuli aga isad saalist üles leida ja neile kingitused üle anda.
Järgnes traditsiooniline kohvi- küpsise laud.
Aitäh, isad, et leidsite aega meiega ühine õhtu veeta!
Traditsiooniliselt toimub koolis oktoobri lõpupäevil lastekirjanik ja luuletaja Kalju Kangurile pühendatud luuletuste esitamise võistlus. Kalju Kangur oli Kuuste Kooli vilistlane.
Tuleb öelda, et on ikka andekad lapsed ja loomulikult aitäh kodustele, kes luuletused selgeks aitasid saada, sest see au kuulub täielikult teile ja ka ilmekus oli paika saadud- väga tublid! Võrdluseks tahan tuua välja selle, et eelmise aasta 1. klass õppis kamba peale selle ühe luuletuse, mille seekord esitasid kahekesi Kaisa ja Moona. Nii et selle aasta 1.klass - kas klassitäis etlejaid ?- aga tugeva lavanärviga seltskond igal juhul. Tõenäoliselt ületas mõni laps ennast päris tublisti, aga hakkama said kõik suurepäraselt.
Samuti oli 2.klass tubli, poiste hääled on eriti tugevaks ja kindlaks saanud.
Õpetajatest oli valitud ka väike žürii, kes siis valib need kõige, kõige... esitused välja ja trimestri viimasel päeval saavad väljavalitud veelkord luuletuse kogu koolile esitada.
Kahjuks ei ole meil teile pakkuda videopilti, aga pildike enamustest esinejatest siiski.
