Valisime filmiks "Amazonia" ja broneerisime piletid Tartus Cinamoni kinos. Filmivalik oli küll rohkem õpetajapoolne, sest lapsed oleksid loomulikult multika valinud, aga õpetaja eelistus langes kaunile 3D filmile vihmametsast ja sinna lennuõnnetuse tagajärjel sattunud ahvipoisist. Tegemist oli ilma tekstita looga, kus põhitähelepanu köitis loodus, aga ka ahvipoisi ellujäämise lugu võõras keskkonnas, seetõttu oli 1.klassi lastel ehk pisut raske jälgida suure keskendumisega, aga tegelikult tulid enamus sellega toime ja ühte kommentaari kuulsin kohe pärast saalist väljumist: Tegelikult oli päris lahe."
Nüüd see teine pool asjast, kinokultuur ja selle juurde kuuluv näksimine. Loomulikult algab see leti ääres, kui tuleb ise enda jaoks müüjalt küsida ja see õige raha üles leida, sest lapsele tundub, kui ta peab maksma 2.50€, siis 5€- st rahatähest ei pruugi jaguda. See rahade tundmine on alati näidanud seda, kuidas klassiruumis õpitu ei pruugi ellu rakenduda, isegi siis kui me paberil oskame rahadega arveldada, päriselus ei pruugi see õnnestuda. 1.klassile anname aega veel seda rahulikult õppida. Loomulikult on osa lapsi nii lahked, et on nõus tervele kambale ostma, adumata, mis see vanema rahakotile teeb või siis jätab enda isikliku hoiupõrsa kuivale.
Kui on karbitäis pop-corni ära söödud ja limps sinna otsa, siis on loomulikult ju pissile vaja, aga üksi ei julge, keegi peab kaasa tulema ja nii mitu korda.... või siis tunneb keegi äkki, et käed on rasvaseks saanud, nüüd peaks käsi minema pesema...ja siis tahaks veel minna pop-corni ostma.
Selliseid vaheseiku, mis kõik on justkui loomulik osa kinoskäigust, tuleb ikka ette ja ongi hea, sest kuidas me siis muidu õpime teistmoodi, kui me ei tee kõigepealt ühtmoodi.
Ikka ja jälle tuleb kindluse mõttes lisada, et lapsed on väga erinevad, on neid, kes istuvad filmi alguses tooli ja enne ei liiguta( kui pissileminejad just ei sega) kui saal valgeks läheb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.